Sellel lehel kirjeldan tasakaalustatud treenimismeetodi juures kasutatavaid laialt levinud ohutuid treeningvahendeid.

Maiusekott/maiused

Maiusekott ei ole pelgalt koht, kuhu panna maiuseid, vaid see on märgiks treenimise valmisolekust. See näitab, et omanik on enne treeningut mõelnud läbi, millist käitumist ta soovib näha ja kuidas seda toetada. Maiusekott annab märku, et treeningule ei minda juhuslikult ega ainult keelamise või korrigeerimisega, vaid ollakse valmis ka soovitud käitumist teadlikult esile tõstma.

Praktilises treeningus loob maiuste kasutamine motivatsiooni ning õigesti ajastatud kiitused tugevdavad soovitud käitumist. See aitab vähendada segadust ning toetab koostööd. Maiused ei tähenda koera „ära ostmist“, vaid vastutustundlikku suhtumist õppimisse, kus positiivne käitumine ei jää märkamatuks.

Tasakaalustatud koeratreeningus ei ole maiuste andmine sõltuvust tekitav, vaid tööriist, mis toetab õppimist just siis, kui seda vaja on. See näitab, et treeningus arvestatakse koera motivatsiooni ja heaoluga ning et omanik on valmis panustama mitte ainult piiride seadmisse, vaid ka soovitud käitumise kinnistamisse.

Ogarihm

Ogarihm (prong collar) on mehaaniline juhtimisvahend, mille tööpõhimõte on lühiajalise surve ühtlane jaotamine ümber kaela. Erinevalt tavapärasest kaelarihmast ei koondu surve ühte kitsasse punkti, vaid jaotub mitme kontaktpunkti vahel, mis vähendab lokaalse koormuse ja kudede ülekoormuse riski. Füsioloogiliselt on tegemist selge, kuid kontrollitava mehaanilise stiimuliga, mille eesmärk ei ole pidev surve, vaid ajutine info edastamine.

Uuring Comparing the efficacy of different training aids in reducing pulling on the lead and improving welfare in dogs näitas, et ogarihm võib olla tõhus vahend tirimise vähendamisel, ilma et täheldataks füüsilist kahju võrreldes teiste erinevate levinud jalutusvahenditega (Grainger et al., 2016). Uuringu oluline järeldus oli, et koera heaolu seisukohalt ei ole määrav mitte niivõrd kasutatav vahend, vaid kasutusviis – eriti see, kas surve on lühiajaline ja vabastatakse kohe pärast soovitud reaktsiooni. Pidev, katkematu pinge oli seotud suurenenud stressinäitajatega sõltumata varustuse liigist.

Mina kasutan ainult Herm Sprenger’i toodetud ogarihmasid. Tegemist on ettevõttega, kellel on pikk tootmisajalugu ning kelle tooted vastavad kõrgetele kvaliteedi- ja materjalistandarditele. Herm Sprenger’i ogarihmad on konstrueeritud nii, et kontaktpinnad on ümarad, liitekohad siledad ning surve jaotub ühtlaselt. See vähendab oluliselt vigastuste riski võrreldes madala kvaliteediga koopiatega. Ettevõtte tooted on laialdaselt kasutusel ka Põhja-Ameerika turul, kus töö- ja spordikoerte varustusele kehtivad ranged ohutusnõuded.

Teaduslikult ja kliinilises praktikas on ogarihma kasutamisel kirjeldatud riskid seotud eelkõige kasutusvigadega, mitte vahendi olemusega. Levinumad riskid on:

• rihma liiga pikk järjestikune kandmine, mis võib põhjustada hõõrdumisest tingitud nahaärritust;

• individuaalsed ülitundlikkus- või allergilised reaktsioonid metallile või pinnatöötlusele.

Veterinaarses kirjanduses on rõhutatud, et sellised probleemid on ennetatavad korrektse sobitamise, regulaarse naha kontrolli ja piiratud kasutusajaga (Overall, 2013). Õigesti kasutatuna ei ole kirjeldatud püsivaid kudede kahjustusi ega pikaajalisi füsioloogilisi kõrvalmõjusid (Lindsay, 2000).

Sellest tulenevalt käsitleme ogarihma juhtimis- ja õppevahendina. Selle roll on aidata koeral õppida rihmas liikumise selgeid piire edastades koerale soovitud informatsiooni täpsemalt ja efektiivsemalt. Nii teaduslikud uuringud kui ka praktiline kogemus viitavad, et sellisel kujul kasutatuna on ogarihm ohutu, prognoositava mõjuga ja efektiivne treeningvahend.

Elektriline kaelarihm

Elektriline kaelarihm (e-rihm) on kaugjuhitav treening- ja juhtimisvahend, mis võimaldab edastada koerale lühiajalisi ja reguleeritava tugevusega stiimuleid, enamasti elektrilise impulsi, vibratsiooni või helisignaali kujul. Füsioloogiliselt ei ole tegemist koekahjustusi tekitava elektrilöögiga, vaid madala voolutugevuse ja lühikese kestusega neuromuskulaarse stimulatsiooniga, mille eesmärk on anda koerale selge ja tajutav signaal, mitte põhjustada valu ega vigastusi.

Oluline on rõhutada, et elektrilise kaelarihma mõju ei tulene seadme „tugevusest“, vaid signaali täpsusest ja ennustatavusest. Teaduskirjanduses on korduvalt näidatud, et stressi ja heaolu langus ei ole seotud e-rihma olemasoluga iseenesest, vaid sellega, kuidas ja millises kontekstis seda kasutatakse. Eriti kriitilised tegurid on intensiivsuse individuaalne reguleerimine, signaali kestus ning see, kas koer mõistab seost oma käitumise ja stiimuli vahel (Cooper et al., 2014; Overall, 2013).

Uuringud, mis on võrrelnud e-rihma kasutamist teiste treeningmeetoditega, näitavad, et pädeva juhendamise korral kasutatud e-rihm ei põhjusta heaolunäitajate langust (nt kortisool, käitumuslik stress) võrreldes alternatiivsete meetoditega (China et al., 2019). Probleemid tekivad eeskätt siis, kui seadet kasutatakse ilma eelneva harjutamiseta ja olukordades, kus koer ei saa aru, milline käitumine stiimulit käivitab või lõpetab. Sellisel juhul võib stiimul muutuda ettearvamatuks stressoriks.

Mina kasutan primaarselt E-Collar Technologies seadmeid, kuna need võimaldavad äärmiselt peent intensiivsuse reguleerimist ning annavad treenerile kontrolli signaali kestuse ja tugevuse üle. Need omadused on teaduslikult olulised, sest heaolu seisukohalt on kriitiline, et stiimul oleks õppimisfaasis nii nõrk kui võimalik, kuid siiski tajutav ning et see oleks koerale selgelt eristatav keskkonna muudest ärritajatest. E-Collar Technologies seadmeid kasutatakse laialdaselt ka töö- ja teenistuskoerte koolituses, kus nõuded varustuse töökindlusele ja prognoositavusele on kõrged.

Füüsiliste vigastuste osas näitab veterinaarne kirjandus, et e-rihm ei põhjusta kudede kahjustusi, põletusi ega närvikahjustusi. Võimalikud kõrvaltoimed on seotud eeskätt kontaktpunktide pikaajalise paiknemisega samas kohas, mis võib põhjustada lokaalse nahaärrituse. Neid riske vähendatakse rihma korrektse sobitamise, regulaarse kaela kontrollimise ja kontaktpunktide asendi perioodilise muutmisega (Overall, 2013).

Elektrilist kaelarihma käsitletakse täpse juhtimis- ja treeningvahendina, mille eesmärk on aidata koeral õppida selgeid ja ohutuid käitumispiire ka olukordades, kus rihm, hääl või kehakeel ei ole piisavad. Elektirline kaelarihm annab koerale suurema vabaduse kontrollitud tingimustes. Nii teaduslikud uuringud kui ka kliiniline praktika viitavad, et sellisel kujul kasutatuna on e-rihm prognoositava mõjuga ja ohutu tööriist.

Suukorv

Suukorv on eelkõige riskijuhtimise ja ohutuse vahend, mitte otsene treeningseade. Selle peamine eesmärk on ennetada hammustusi ja vigastusi olukordades, kus koeral võib tekkida tugev stress, valu või kontrollikaotus, näiteks veterinaarprotseduuride, rahvarohkete keskkondade või käitumuslike probleemide korral. Teaduslikus ja kliinilises kirjanduses rõhutatakse, et suukorvi kasutamine ei ole iseenesest karistus ega heaolu rikkumine, vaid ennetav meede, mis kaitseb nii koera kui ka ümbritsevaid inimesi (Overall, 2013).

Ohutuks peetakse suukorvi, mis võimaldab koeral hingata, haigutada ja reguleerida kehatemperatuuri. Eriti oluline on see termoregulatsiooni seisukohalt, kuna koerad jahutavad end peamiselt hingamise kaudu. Käitumuslik stress tekib enamasti mitte suukorvist endast, vaid olukordades, kus suukorv pannakse koerale ilma eelneva harjutamise ja positiivse seostamiseta. Uuringud ja kliiniline praktika näitavad, et eelnevalt järk-järgult harjutatud suukorv ei suurenda agressiivsust ning võib isegi vähendada pinget, kuna vähendab sotsiaalset survet ja omaniku ärevust.

Jalutusrihm

Jalutusrihm on esmalt ohutus- ja juhtimisvahend, mille ülesanne on piirata koera liikumist ning ennetada ohtlikke olukordi liikluses ja avalikus ruumis. Biomehaaniliselt edastab rihm koerale infot läbi kaela või keha, sõltuvalt kasutatavast varustusest, ning mõjutab otseselt koera liikumismustrit ja kehahoiakut.

Teaduslikus kirjanduses on korduvalt rõhutatud, et heaolu seisukohalt ei ole probleemiks rihma olemasolu, vaid pidev ja katkematu pinge. Pidev surve kaelale või kehale võib mõjutada lihaspinget, liigesliikumist ja suurendada stressireaktsioone (Beerda et al., 1998). Lühiajaline kontakt, millele järgneb kohene surve vabastamine, on märksa vähem koormav ning koerale paremini ennustatav. Jalutusrihma ohutu kasutus eeldab teadlikku käsitsemist, sobivat pikkust ja materjali ning arusaamist, et rihm on suhtlusvahend, mitte püsiv kontrollimehhanism.

Koerapuur

Koerapuur ei ole karistusvahend ega otsene treeningtööriist, vaid keskkonnajuhtimise ja taastumise vahend. Etoloogiliselt toetub selle kasutamine koera loomulikule vajadusele turvalise ja piiritletud puhkeala järele. Õigesti kasutatuna pakub puur koerale võimalust eemalduda liigsest stimulatsioonist ja taastuda nii füüsiliselt kui vaimselt.

Käitumismeditsiinis kasutatakse puuri sageli olukordades, kus on vaja ennetada ebasoovitava käitumise kordumist või tagada koerale rahulik keskkond. Teaduslikult rõhutatakse, et puuri heaolumõju sõltub kasutusajast, suurusest ja eelnevast harjutamisest. Stress ja heaolu langus on seotud pikaajalise isolatsiooni, vähese liikumise ja sotsiaalse kontakti puudumisega, mitte puuri olemasoluga iseenesest (Overall, 2013). Rehabilitatsiooni vaates on puur koerale väga vajalik impulsikontrolli vahend. Samuti aitab puur ka tuppa häda tegevate koerte treenimisel ning eemalolekuärevusega koerte rehabiliteerimisel.

Viited 

• Grainger, J., Wills, A. P., Rooney, N. J., & Walker, R. (2016). Comparing the efficacy of different training aids in reducing pulling on the lead and improving welfare in dogs. Applied Animal Behaviour Science, 176, 79–86. https://doi.org/10.1016/j.applanim.2015.12.009

• Cooper, J. J., Cracknell, N., Hardiman, J., Wright, H., & Mills, D. S. (2014). The welfare consequences and efficacy of training pet dogs with remote electronic training collars. PLOS ONE, 9(9), e102722.

• China, L., Mills, D. S., & Cooper, J. J. (2019). Efficacy of dog training with and without remote electronic collars. Frontiers in Veterinary Science, 6, 93.

• Overall, K. L. (2013). Manual of Clinical Behavioral Medicine for Dogs and Cats. Elsevier.

• Lindsay, S. R. (2000). Handbook of Applied Dog Behavior and Training. Iowa State University Press.

• Beerda, B., Schilder, M. B. H., van Hooff, J. A. R. A. M., de Vries, H. W., & Mol, J. A. (1998). Behavioral, saliva cortisol and heart rate responses to stress in dogs. Applied Animal Behaviour Science, 58, 365–381.