Käitumisteadus koeratreeningus
Postitus 3 / 4
- Käitumisteadus koeratreeningus: Kuidas koerad tegelikult õpivad?
- Klassikaline tingimine: Kuidas koerad seoseid õpivad?
- Operantne tingimine: Miks mõni käitumine kordub ja teine kaob?
- Instinkt ja evolutsioon: Kuidas bioloogia mõjutab koera käitumist?
Operantne tingimine: Miks mõni käitumine kordub ja teine kaob?
Kui Pavlov selgitas, miks olukord üldse midagi tähendab, siis B. F. Skinner vaatas teist poolt: miks üks käitumine sageneb ja teine harveneb. Operantse tingimise tuum on lihtne: käitumise tulemus (tagajärg) mõjutab, kui tõenäoline on selle kordumine.
Mida Skinner päriselt näitas?
Skinneri katsed näitasid, et käitumine ei ole “iseloom”, vaid see on sageli funktsioon: koer teeb seda, mis tema jaoks töötab. Kui tõmbamine viib lõpuks lõhnani, siis tõmbamine püsib. Kui haukumine toob omanikult tähelepanu, siis haukumine püsib. Kui urisemine paneb teise koera eemalduma, siis urisemine püsib. See ei tähenda, et käitumine oleks “hea” või “halb” – see tähendab, et käitumine on olnud tõhus.
(Skinner, 1953)
Neli kasti, mis teevad pildi selgeks
Operantne õppimine jaguneb neljaks “kastiks” (quadrants). Need kirjeldavad, kas me lisame või eemaldame midagi ning kas käitumine sageneb või harveneb.
- Positiivne tugevdamine (T+): lisame midagi meeldivat → käitumine sageneb (nt maius, mäng, ligipääs).
- Negatiivne tugevdamine (T−): eemaldame ebameeldiva → käitumine sageneb (nt pinge kaob, ebamugavus lõpeb).
- Positiivne karistus (K+): lisame ebameeldiva → käitumine harveneb (nt piirav sekkumine, mis vähendab riski).
- Negatiivne karistus (K−): eemaldame meeldiva → käitumine harveneb (nt ligipääs/ tähelepanu/ mäng katkeb).
Oluline nüanss: need terminid ei ole emotsionaalselt laetud ehk ei tähenda “hea/halb”. Need tähendavad ainult seda, mida tehti tagajärjega ja mis juhtus käitumise sagedusega.
(Skinner, 1938)
Miks “probleemkäitumine” püsib isegi hea tahtmise juures?
Sageli ei ole küsimus selles, et koer “ei oska”, vaid selles, et käitumine on süsteemi sees tasustatud. Näiteks reaktiivsus võib tuua distantsi (teine koer eemaldub), tõmbamine võib tuua ligipääsu (koer jõuab eesmärgini), hüppamine võib tuua tähelepanu (ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu). Kui me lisame uue tehnika, aga jätame vana “tasustruktuuri” alles, siis vana käitumine ei kao.
Praktiline raam: 3 küsimust enne, kui “treenima” hakkad
- Mis on käitumise eesmärk koera jaoks? (mida ta sellega saab või mida ta väldib?)
- Milline tagajärg hoiab seda käitumist elus? (kas koer saab ligipääsu, distantsi, tähelepanu, lõhna?)
- Mis oleks sama eesmärgi “odavam” alternatiiv? (mida koer võiks teha, mis on sulle sobivam?)
Ja siis ehitad plaani nii: muuda vana käitumine ebaefektiivseks (ei “tööta”) ja tee uus käitumine koerale mõistlikuks (töötab paremini). Nii käib operantne õppimine päriselus.
Viited
- Skinner, B. F. (1938). The Behavior of Organisms: An Experimental Analysis. Appleton-Century-Crofts.
- Skinner, B. F. (1953). Science and Human Behavior. Macmillan.