Postitus 1 / 4
- Käitumisteadus koeratreeningus: Kuidas koerad tegelikult õpivad?
- Klassikaline tingimine: Kuidas koerad seoseid õpivad?
- Operantne tingimine: Miks mõni käitumine kordub ja teine kaob?
- Instinkt ja evolutsioon: Kuidas bioloogia mõjutab koera käitumist?
Käitumisteadus koeratreeningus: Kuidas koerad tegelikult õpivad?
Koeratreeningust rääkides keskendume sageli tehnilistele küsimustele: Mida teha, kui koer tirib jalutades? Kuidas saada koera reaktiivsust vähendada teistest koertest möödumisel? Milline treeningmeetod töötab kõige paremini? Käitumisteadus püüab asju süvenenumalt lahti mõtestada. Enne kui me muudame käitumismustreid, peame mõistma, kuidas koer üldse õpib – Mis toimub koera närvisüsteemis ja miks osa reaktsioone tekib enne, kui koer suudab teha parema “valiku”?
Selles neljaosalises seerias “Käitumisteadus koeratreeningus” vaatleme nelja suurt teaduslikku lähenemist, mis aitavad selgitada, kuidas koerad õpivad ja miks nende käitumine kujuneb selliseks nagu see on: klassikaline tingimine (Pavlov), operantne tingimine (Skinner), etoloogia (instinkt ja liigikäitumine) ning evolutsiooniline psühholoogia (miks vältimine ja ohusignaalid on õppimises nii tugevad).
Oluline idee, mis neid lähenemisi ühendab, on lihtne: koera käitumine ei ole “iseloomu” küsimus, vaid on alati mingil määral funktsionaalne. Käitumine aitab koeral midagi saavutada (näiteks vahemaa suurendamine, ligipääs huvipakkuvale objektile või turvatunde saavutamine) või midagi vältida. Kui me seda funktsiooni ei näe, kipume tegelema ainult sümptomitega.
Veel üks oluline aspekt on emotsioonide roll õppimises. Koer võib osata käsku “istu” täiesti ideaalselt kodus, kuid mitte keskkonnas, kus ta on pinges või ärev. See ei tähenda, et koer “ei oska”, vaid et närvisüsteemi seisund mõjutab otseselt võimekust kuuletuda. Emotsioonid ja seosed võivad tugevalt mõjutada, millised käitumised üldse kättesaadavaks muutuvad. (Bouton, 2007) .
Sellepärast on kasulik eristada kahte küsimust:
- Mida koer tunneb ja mida olukord tema jaoks tähendab? (klassikaline tingimine)
- Mis paneb käitumise korduma või kaduma? (operantne tingimine)
Ja nende kõrval kolmas ja neljas küsimus:
- Milline osa käitumisest on instinkt ja liigikäitumine? (Tinbergen, 1963)
- Miks ohu vältimine teatud olukordades on sageli kiirem ja efektiivsem viis õppimises, kui püüdlus seostada kõike ainult meeldivate kogemustega? (Tooby & Cosmides, 1992)
Seeria loogika on järgmine. Järgmises artiklis läheme Ivan Pavlovi juurde ja vaatame, miks õppimine algab tähendusest ja emotsioonidest. Kolmandas osas käsitleme B. F. Skinneri tööd ja seda, miks teatud käitumised püsivad. Neljandas osas ühendame instinkti ja evolutsiooni – miks koer ei ole “tühi leht”, mida lihtsalt maiustega ümber kirjutada.
Lühike praktiline mõte lõpetuseks. Kui sul on koer, kes reageerib tugevalt teise koera nägemisele, võib “istu” õpetamine olla väga kasulik oskus. Kuid kui koer on juba ärevusseisundis nö “üles köetud”, tuleb enne küsida: mida teine koer sinu koera jaoks tähendab, millise reaktsiooni see esile kutsub ja kuidas me saavutame õige ja soovitava reaktsiooni?
Viited
Bouton, M. E. (2007). Learning and Behavior: A Contemporary Synthesis. Sinauer Associates.
Tinbergen, N. (1963). On aims and methods of ethology. Zeitschrift für Tierpsychologie, 20, 410–433.
Tooby, J., & Cosmides, L. (1992). The psychological foundations of culture. In The Adapted Mind. Oxford University Press.