See leht annab ülevaate sellest, kuidas on tänapäevane tasakaalustatud treenimismeetod kujunenud. Tasakaalustatud treeningmeetod ei ole ühe koolkonna dogma, vaid erinevate käitumisteaduste loogiline jätk. Koerad ei ole treenitavad üheainsa mehhanismi kaudu ning iga meetod, mis ignoreerib osa õppimisest, jääb paratamatult poolikuks. Selle mõistmiseks tuleb vaadata, kuidas teadlased on õppimist ajalooliselt uurinud ja mida see koerte puhul tegelikult tähendab.

Ivan Pavlov ja klassikaline tingimine – kuidas õppimine tegelikult algab

Ivan Pavlov ei olnud koeratreener ega käitumispsühholoog selles tähenduses, nagu me neid täna mõistame. Ta oli füsioloog, kelle uurimistöö keskendus seedimisele ja närvisüsteemi toimimisele. Uurides koerte seedereaktsioone, märkas Pavlov, et süljeeritus ei tekkinud ainult toidu otsesel sattumisel suhu, vaid hakkas ilmnema juba enne söömist – näiteks laborandi sammude, kindla heli või keskkonnamärkide peale, mis regulaarselt eelnesid söötmisele (Pavlov, 1927).

Need tähelepanekud viisid Pavlovi süstemaatiliste katseteni, kus ta ühendas algselt neutraalse stiimuli, näiteks kella või metronoomi heli, toidu esitamisega. Kui see seos kordus piisavalt sageli, hakkas koer sülge eritama pelgalt heli peale, ka ilma toidu olemasoluta. Pavlov nimetas seda nähtust tingitud refleksiks ning eristas seda tingimatust refleksist, mis on kaasasündinud ja ei vaja õppimist. Tema jaoks oli keskne järeldus, et organism õpib seoseid sündmuste vahel ning need seosed käivitavad automaatseid füsioloogilisi ja emotsionaalseid reaktsioone (Pavlov, 1927; Domjan, 2018).

Selle avastuse tähendus koeratreeningu seisukohalt on fundamentaalne. Pavlov näitas, et õppimine algab alati tähendusest, mitte teadlikust käitumisest. Koer ei otsusta, kas ta on ärev, erutunud või rahulik – need seisundid tekivad automaatselt, kui keskkond sarnaneb varasematele kogemustele. Käitumine on selle protsessi nähtav tulemus, mitte algpõhjus. Hilisemad uurijad on rõhutanud, et klassikaline tingimine ei ole pelgalt refleksi tekkimine, vaid õppimine selle kohta, mis ennustab mida (Rescorla, 1988).

Koeratreeningus tähendab see, et paljud käitumisprobleemid ei ole esmalt kuulekuse küsimused, vaid emotsionaalsed reaktsioonid. Rihm võib olla klassikaliselt seotud äreva olukorraga, teine koer võib tähendada ohtu, metslooma nägemine käivitab tugeva jahiinstikti. Need reaktsioonid tekivad enne, kui koer üldse “valib” käitumise. Pavlovi töö selgitab, miks selliseid reaktsioone ei saa lihtsalt kuulekuskäsuga vältida – need ei ole tahtlikud, vaid närvisüsteemi tasandil õpitud (LeDoux, 1996). Selleks, et arendada koeras impulsikontrolli peame mõistma kuidas närvisüsteemi tasandil õpitud käitumismustriteni jõuda. 

Tasakaalustatud koeratreeningu vaates seab Pavlovi käsitlus selged piirid sellele, mida operantne treening suudab. Kui koer on tugevas hirmu-, stressi- või erutusseisundis, on tema õppimisvõime oluliselt piiratud. Enne käitumise kujundamist tuleb muuta tähendust, mida koer olukorrale omistab. See võib tähendada uute seoste loomist, olemasolevate nõrgendamist või keskkonna struktureerimist. (Bouton, 2007).

Oluline on rõhutada, et klassikaline tingimine on väärtusneutraalne mehhanism. Sama protsess, mis võimaldab luua rahulikke ja turvalisi seoseid, võib luua ka tugevat hirmu või vältimist. Seetõttu rõhutab teaduspõhine treening täpsust ja ajastust. Küsimus ei ole selles, kas stiimul on meeldiv või ebameeldiv, vaid selles, millega ja kui laialt see seostub. Kontrollimatu või ebatäpne seostamine võib viia emotsionaalse üldistumiseni, mis omakorda mõjutab käitumist negatiivselt (Domjan, 2018).

Pavlovi töö aitab ka mõista, miks koerad reageerivad sageli juba enne, kui inimene midagi teeb. Kehahoiak, hingamine, liikumismuster või keskkonnamuutus võivad olla klassikaliselt tingitud signaalid, mis on aja jooksul omandanud tähenduse. Treener, kes neid signaale ei märka, võib tahtmatult tugevdada probleemi isegi siis, kui kasutab tehniliselt korrektseid võtteid.

Seetõttu õpetab Pavlovi käsitlus, et koeratreening ei alga käskudest ega tööriistadest, vaid närvisüsteemist. Õppimine on esmalt bioloogiline ja emotsionaalne protsess ning alles seejärel käitumuslik. Tasakaalustatud koeratreening võtab selle lähtekohaks ja küsib enne sekkumist alati: millises seisundis koer on ja milliseid seoseid ta hetkel kannab.

B. F. Skinner ja operantne tingimine – miks käitumine püsib või kaob

B. F. Skinner lähenes õppimisele Pavlov’ile mõneti erinevalt. Teda ei huvitanud esmajoones, millises emotsionaalses seisundis loom on, vaid miks üks käitumine kordub ja teine mitte. Oma eksperimentides, kasutades hiljem nn operantkambrit, näitas Skinner, et käitumise sagedust määravad selle tagajärjed. Käitumine, mis viib soovitud tulemuseni või eemaldab ebameeldiva olukorra, sageneb; käitumine, mis muutub kulukaks või lakkab „töötamast“, harveneb (Skinner, 1938; 1953).

Skinneri töö oluline panus oli arusaam, et käitumine võib püsida ka siis, kui see on organismile kahjulik või sotsiaalselt vastuvõetamatu, juhul kui tagajärgede struktuur seda toetab. See seletab, miks probleemkäitumised – agressioon, tõmbamine, reaktiivsus – võivad püsida hoolimata heast tahtest ja rohketest tasudest. Koeratreeningus tähendab see, et enne uute tehnikate lisamist tuleb küsida, millised tagajärjed praegu olemasolevat käitumist toetavad.

Operantne tingimine ei tähenda automaatselt karistamist. Skinner kirjeldas nelja põhimehhanismi, mille kaudu tagajärjed käitumist kujundavad. Positiivne ja negatiivne tugevdamine suurendavad käitumise tõenäosust, positiivne ja negatiivne karistus vähendavad seda. Tasakaalustatud koeratreening kasutab neid mehhanisme mitte ideoloogiliselt, vaid funktsionaalselt. Positiivne tugevdamine loob oskusi ja motivatsiooni; negatiivne tugevdamine õpetab koerale, kuidas ebamugavust kontrollida; negatiivne karistus teeb selgeks, et sobimatu käitumine ei vii eesmärgini; positiivne karistus on piiride loomise vahend olukordades, kus risk on kõrge ja alternatiivid pole võimalikud.

Oluline on rõhutada, et Skinneri raamistik ei käsitle kavatsust ega „iseloomu“. Käitumine ei ole hea ega halb, vaid töötab või ei tööta. Koeratreeningus aitab see eemaldada moraalse hinnangu ja keskenduda sellele, kuidas keskkonda ja tagajärgi muuta nii, et soovitud käitumine oleks koera jaoks kõige mõistlikum valik. Hilisemad sünteesid on näidanud, et operantne õppimine toimub alati kindlas kontekstis ja on tugevalt mõjutatud varasemast klassikalisest tingimisest (Bouton, 2007).

Etoloogia – miks koer käitub nii, nagu ta käitub

Kui Pavlov ja Skinner keskendusid õppimise mehhanismidele, siis etoloogia otsib vastust küsimusele: miks selline käitumine üldse olemas on? Etoloogia on loomade loomuliku käitumise uurimine nende bioloogilises ja evolutsioonilises kontekstis. Selle suuna võtmefiguurideks olid Konrad Lorenz ja Nikolaas Tinbergen, kes näitasid, et paljud käitumismustrid on liigispetsiifilised ja osaliselt kaasasündinud.

Tinbergen rõhutas, et käitumist ei saa mõista, kui ei vastata neljale küsimusele: mis mehhanism selle käivitab, kuidas see areneb elu jooksul, mis on selle funktsioon ning kuidas see on evolutsioonis kujunenud (Tinbergen, 1963). Koerte puhul tähendab see, et jahiinstinkt, territoriaalsus, sotsiaalne distants ja kehakeel ei ole „treeninguvead“, vaid bioloogilised strateegiad, mis on olnud liigile kasulikud.

Koeratreeningu seisukohalt on etoloogia kriitiline, sest see seab piirid õppimisele. Mitte kõike ei ole võimalik vabalt vormida ning mitte iga käitumine ei ole puhtalt õpitud. Tasakaalustatud treening ei püüa instinkte kustutada, vaid suunata ja piirata nende väljendust. Kui instinkt viib ohtliku või sotsiaalselt vastuvõetamatu käitumiseni, ei tähenda see, et koer on „katki“, vaid et treenimisel peab arvestama bioloogilist tausta.

Etoloogiline vaade selgitab ka, miks teatud olukordades ei piisa ainult tasupõhisest lähenemisest. Kui käitumine on tugevalt motiveeritud ja funktsionaalselt edukas, võib olla vajalik muuta selle käitumise kulukust. Siin kohtuvad etoloogia ja operantne tingimine: instinkt annab suuna, operantne õppimine määrab, kas ja kuidas see suund päriselus realiseerub (Alcock, 2013).

Evolutsiooniline psühholoogia – miks vältimine on loomulik õppimisviis

Evolutsiooniline psühholoogia laiendab etoloogiat, keskendudes vaimsetele ja õppimismehhanismidele, mis on kujunenud loodusliku valiku kaudu. Selle vaate järgi ei ole õppimine neutraalne protsess, vaid kohastunud ellujäämiseks. Organismid, kes õppisid kiiresti vältima ohtu ja ebameeldivaid tagajärgi, said rohkem järglasi kui need, kes seda ei teinud (Tooby & Cosmides, 1992).

Koerte puhul tähendab see, et vältimine ja ebameeldivatest kogemustest õppimine ei ole kõrvalekalle, vaid osa nende kognitiivsest pärandist. Närvisüsteem on kujunenud nii, et ohtu ennustavad signaalid omandavad kiiresti tähenduse ja mõjutavad käitumist tugevalt. See seletab, miks aversiivsed stiimulid võivad olla õppimises väga mõjusad, aga ka seda, miks nende väärkasutus võib põhjustada üldistunud hirmu.

Tasakaalustatud koeratreening kasutab evolutsioonilise psühholoogia teadmisi, et hoida sekkumised täpsed ja proportsionaalsed. Eesmärk ei ole hirmu tekitamine, vaid selguse loomine. Kui piirid on järjekindlad ja loogilised, väheneb vajadus sekkumiste järele ning koer saab tegutseda ennustatavas raamistikus. Evolutsiooniline vaade aitab mõista, miks koerad ei õpi ainult meeldiva kaudu ja miks teatud olukordades on vältimine efektiivsem kui konkureerimine maiusega (Buss, 2019).

Viited

• Pavlov, I. P. (1927). Conditioned Reflexes: An Investigation of the Physiological Activity of the Cerebral Cortex. Oxford University Press.

• Rescorla, R. A. (1988). Pavlovian conditioning: It’s not what you think it is. American Psychologist, 43(3), 151–160.

• Domjan, M. (2018). The Principles of Learning and Behavior (7th ed.). Cengage Learning.

• LeDoux, J. (1996). The Emotional Brain. Simon & Schuster.

• Bouton, M. E. (2007). Learning and Behavior: A Contemporary Synthesis. Sinauer.

• Skinner, B. F. (1938). The Behavior of Organisms: An Experimental Analysis. Appleton-Century-Crofts.

• Skinner, B. F. (1953). Science and Human Behavior. Macmillan.

• Bouton, M. E. (2007). Learning and Behavior: A Contemporary Synthesis. Sinauer.

• Tinbergen, N. (1963). On aims and methods of ethology. Zeitschrift für Tierpsychologie, 20, 410–433.

• Lorenz, K. (1950). The comparative method in studying innate behavior patterns. Symposia of the Society for Experimental Biology, 4, 221–268.

• Alcock, J. (2013). Animal Behavior: An Evolutionary Approach. Sinauer.

• Tooby, J., & Cosmides, L. (1992). The psychological foundations of culture. In The Adapted Mind. Oxford University Press.

• Buss, D. M. (2019). Evolutionary Psychology: The New Science of the Mind (6th ed.). Routledge.